Eesti Inglise Soome Vene

Implantaadid


Tänapäeval ei tähenda hamba kaotus enam seda, et selleta tuleb läbi ajada kogu ülejäänud elu. Kirurgid suudavad hamba asendada, paigutades lõualuusse spetsiaalse posti, mille peale seejärel keraamilistest materjalidest hammas ehitatakse.


Implantaatide paigaldamise puhul saavad kirurgiakeskuses abi ka keerulisemat laadi juhtumitega patsiendid: näiteks, kui patsiendil on trauma tagajärjel lõualuu viga saanud ja implantaadi paigaldamiseks on vaja teha luusiirdamist. Inimene saab omale kaotatud hamba(d) ja seega ka parema välimuse tagasi
. Implantaadi abil hamba asendamine on kõige kaasaegsem ja loomulikum hamba taastamise viis, samuti peab implantaat võrreldes näiteks sildproteeside kaua vastu.

Implantaatide paiguldamine on piisavalt keerukas operatsioon. Seega on võimalik edu tagada vaid kõrge kvalifikatsiooniga ja lõikuseks ette nähtud tingimustele vastavas kliinikus. Vältima peaks hambaraviasutusi, mille töötajate kvalifikatsioon, aparatuur ja operatsioonitoad ei vasta nõuetele.



Dental Implants
Vaata inglisekeelset selgitusvideot:
Hambaimplantaadid
saidilt ToothIQ.com




 

 

http://www.dentsply-friadent.com/en/525.htm



Implantaadid kasutusel juba vanadel indiaanlastel

Vanimad teated hambaimplantaatidest pärinevad juba Vana-Egiptusest ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika tsivilisatsioonide juurest. Maiad kasutasid ajaloolaste andmetel hambaimplantaate 600 aastat peale Kristust. 1930ndatel leiti Hondurasest maia alalõug, kus kolm hammast kunstlikega asendatud. Kuigi esialgu arvati, et hambad olid alalõuas proteesidega asendatud alles pärast neist ilma jäänute surma (nagu tehti Egiptuses), selgus hiljem, et kahe implantaadi ümber oli moodustunud luu. Röntgenülesvõtetelt nähtu annab alust eeldada, et implantaadid asetati leitud lõualuusse juba patsiendi elu ajal.

1759. aastal mainib hiljem šarlataniks tituleeritud hambaravi pioneer Etienne Bourdet, et suudab asendada kaotatud hamba sellisega, mis on “sama kindel ning otstarbepärane kui päris-hammas”. Selleks puurib ta lõualuusse augu ning kinnitab sellesse spetsiaalsel viisil töödeldud kunsthamba. Bourdet on omal ajal Pariisi üks edukamaid hambaarste ning töötab alates 1759. aastast koguni kuninganna enda ihu-hambaarstina.

19. sajandil hakkavad hambaarstid üha enam hammaste asendamisega katsetama. Ridamisi tulevad teated kullast ning plaatinast valmistatud implantaadi-postidest. Sajandi lõpus aga juba iriidium- ja hõbetorukestest.

Moodsa hambaarsti-teaduse algusajaks võib lugeda 20. sajandi algust, mil tegutsesid mitmed praegustele praktikatele aluse pannud arstid. 1938. aastal paigaldas Dr Alvin Strock USAs Massachusettsi osariigis esimese kaheosalise luusse integreeritava implantaadi. 38 aastat hiljem tehtud röntgen-ülesvõteteltgi võib näha, et mehe keeruline ja patsiendi jaoks kindlasti ebamugav tehnika lubas pikka aega püsivaid tulemusi. Veel paarkümmend aastat varem, 20. sajandi teisel kümnendil, oli Dr Greene Vardiman Black, keda peetakse ka moodsa hambaarstiteaduse üheks rajajaks, öelnud, et juhul, kui saaks hamba asendada ning see jääks kasutuskõlblikuks järgmised viis aastat, oleks tegu esmaklassilise tulemusega.

Tõeline läbimurre hambaimplantaatide osas saabus aga 1960ndatel. 1959. aastal kaitses rootslane Per-Ingvar Branemark Lundi Ülikoolis oma doktorikraadi säsiolluse uuenemise teemadel. Ta leidis selle käigus, et elusa küüliku luud suudavad titaankruvid, milles paiknev tühimik pidi luuga täituma, endasse siduda nii, et hiljem on neid võimatu eemaldada. Järgnesid katsed koertele siirdatud hambaimplantaatidega ning selgus, et titaankruvid jäid loomadele kindlalt suhu. Hiljem leiti, et need võisid loomade lõualuusse pidama jääda lausa kümneks aastaks.



Kuidas implantaadid luusse “kasvatatakse?

Kaasaegsed implantaadid ühendatakse esialgu küll füüsiliselt kõvasti luu külge, kuid hoopis olulisem on, kuidas luu implantaadi omaks võtab, kuidas toimib osseointegratsioon. Kaasaegsetele implantaatidele aluse pannud Per Branemarki ja tema tööd jätkanud Götebori ülikooli teadlaste tulemused näitasid, et titaanist implantaadid ühildusid luuga paremini kui titaanisulamitest valmistatud. Praegu aga kasutatakse üha enam üht mujalgi kui meditsiinis laialt levinud titaani, vanaadiumi ja alumiiniumi sulamit, mille luuga integreerumise omadused on “puhta” titaani omadele sarnased.


Kui varajased postid, millele hambaimplantaadid toetusid, olid sileda pinnaga, siis tänapäeval karestatakse neid mitmel erineval meetodil. See suurendab oluliselt implantaadi välispindala ja võimaldab luul selle paremini enda külge kinnitada. Samas tähendab kare pind siledast paremat kasvukeskkonda bakteritele. Täielikult läbi uurituks ei saa implantaadi välispinna ja luuga integreerumise suhteid siiani pidada. Oma firmasaladused hoiab ka iga tootja loomulikult enda teada, see tähendab et see, kuidas üht või teist implantaati täpselt toodetakse, jääb tihti saladuseks ka neile, kes neid imeasju paigaldama peavad.

Aastaid on lisaks titaanisulamitele töö käinud ka vastupidavate keraamiliste implantaatide loomiseks – kuigi luuga väga hästi ühilduvad, ei ole siiani saavutatud piisavat füüsilist vastupidavust.


Kuidas implantaati paigaldatakse?

Esmalt puuritakse mitu erineva diameetriga puuri kasutades lõualuusse ava. Seejuures on oluline, et puur liiguks aeglaselt ja saaks piisavalt jahutust. Liiga kõrge temperatuur puurimisel kahjustab luud ja vähendab selle võimet implantaati endasse integreerida.

Puurimise järel kinnitatakse avasse implantaadipost. Tavaliselt jääb see igeme alla ja hakkab seal luusse integreeruma. See võtab ülalõua puhul kuus ja alalõua puhul kolm kuud. Implantaadipostide läbimõõt valitakse vastavalt patsiendi lõualuu iseärasustele. Implantaadiposti pikkus võib ulatuda koguni 1,7 sentimeetrini.

Kui implantaat on luuga integreerunud, kinnitatakse sinna külge vaheosa, millele omakorda ehitatakse hambakroon. Oluline on, et vaheosa ja posti vahele ei jääks vahet, kuhu saaksid peituda põletikku tekitavad bakterid. Selle vältimiseks on implantaaditootjad välja mõelnud mitmesuguseid lahendusi, näiteks kasutatakse koonuse-kujulisi liitekohti.

Leidub ka implantaate, mis koosnevad ühest tükist, see tähendab, et post jääb integreerumise ajaks läbi igeme välja turritama. Neid on kirurgidel keerulisem vajaliku täpsusega paigaldada, samas jäävad ära probleemid posti ja vahekohtadega.

Meeste lõualuud surutakse tavaolukorras kokku jõuga kuni 574 njuutonit, naiste lõualuud kuni 384 njuutonit, mõnedel andmetel isegi tugevamini. Vaid mehaaniliselt, ilma implantaadiposti luusse integreerimata oleks raske tagada seda, et implantaat selliste jõudude juures pikaks ajaks paigale jääks.

Juhul, kui võib eeldada, et patsiendi enda luud ei suuda implantaadiposti kinni hoida, kasutatakse looduse puudujääkide korvamiseks mitmesuguseid lahendusi, näiteks tõstetakse põskkoopa alumist serva ja kasvatatakse selle alla tehisluu või siirdatakse patsiendi enda luid mujalt.


(Kasutatud materjale ajakirjast Tarkade Klubi, avaldatud autori loal)